Wednesday, May 11, 2011

Chasse du Café









Tout arrive en Suisse

Ma tean, et see on mingil määral andestamatu, et viimasest blogipostitusest on juba...... umm... kui aus olla, siis mul pole õrna aimugi (see postitus kus ma mainisin et elan, on miski mis jääb kui häbipost igavesti mu halba nalja meenutama). Ma tunnen häbi ka oma sõprade ees, kes kuuldavasti nolife'sid arvuti ees lootes iga jumala päev, et midagi sinna ilmuks... eriti yks sõbranna, kes veetis ei tea mitu tubli tundi kirjutuslaua taga, et sellele rändurile üks südamlik kiri koostada, et lennuki peal oleks midagi lugeda!!! SEE POSTITUS ON TALLE JA AINULT TALLE PÜHENDATUD! Ma vabandan juba ette, kuna ilmselt mul saavad kirjavead siin postituses olema, kuna ma püüan meeleheitlikult, et mu Šveitsi sõbrad mu blogipostitusi ei loeks ja pärast ei laseks mul "kohusetundlikult ja usinalt" (loe: paresseusement et somnolent) tunnis tähele panna.


Umbes nii näeks mu blogi välja kui ma normaalselt oma midagi oma elust kirja paneks:



Šokolaad ja riided.... hoopis need esemed peaks mu mägist maalma iseloomustama (mitte juust ja mägilehmad). See on kõik millest me tegelikult unistame kui me oleme õhtusöögile otsa peale ja telekat vaatama läinud. Vaevalt oleme me saanud seda paar minutit jälgida kui mingil põhjusel KÕIK, mida me enda ees näeme, on need vapustavad ja kreemika piimašokolaadiga seest täidetud Lindori šokolaadikuuglid (võib pähklite, musta ja valge šokolaadiga ka tellida). Me peopesad hakkavad higistama... kehatemperatuur ja südamelöökide arv tõuseb ning kõigi pilgud klaaistuvad 2 meetri kaugusel olevale väiksele hõbedasele kapile, mille peale on küll kirjutatud küll "werkzeuge", kuid sisaldab endas midagi palju enamat... Ma jälgin aeglaselt kuidas mu vahetusisa ennast venitab, teeskleb, et on väsinud ja vajab oma tablette ning seda ainult selleks, et leida vabandust selle kapi lähedale minna ja midagi näksida... kuidas ma seda tean? Noh..... esiteks... põletikuvastased tabletid ei JÄTA PRUUNE HUULI ENDAST MAHA, voh! Aga ma ei saa seda lõbusat meest kriitikaga määrida... Vähemalt temal on julgust teiste ees oma nõrkust LINDORI šokolaadi ees näidata. See on juba mitmel määral palju vapram mu kuritegelikust mõistusest, kuna minu hiilimised leiavad ainult öösiti aset. Ma palun armsal blogilugejal ettekujutada, mis sorti hiilimine see tegelt on, kui 80-kilone mees keset ööd ilma tuld põlema panemata lihtsalt proovib endale teed allkorrusele rajada, silmad sama üüratud ja sama halva silmanägemisega kui neil šokikuuglitel... Mu vanemad ei ärka ülesse, kuid peapesu saan ma ikkagi kui hommikul kommipaberite rada mu ukse taha juhatab. Ma pean lihtsalt hakkama enda järel paremini koristama või vähemalt parema vabanduse, kui unessöömise.

Piltidel saab vaadelda mu reisi ühe kalli tüdrukuga šokolaadivabrikusse, mis asub täpselt kahe mäe vahelises orus (samas mis EI asuks orus siin riigis. Terve riik on üks üüratu org.... väga edukas org ka, peaks mainima).
Raske on kirjeldada seda maagiat... ma ei tea mis oli veel uskumatum... võib-olla et me jõudsime sinna sellise imepisikese kollase mägirongiga, kus oleks väga põhjaliku otsimise tulemusel kindlasti võinud leida ajaportaali 100- aastatagusesse minevikku kui paljud rongid ikka veel söe jõul töötasid.. kui veel otsida, siis oleks kindlasti märganud ka rongijuhte a.ka prantslasi (mis seletas seda, miks rong iga MINUT väikese tehnilise rokke tõttu vahepeatuse tegi), kes kandsid helekollaseid kombinesoone, mille peale oli tiibadega šokolaaditahvlid. võib olla oli uskumatu hoopis imeline see, et šokolaadi ei saanud mitte ainult tasuta proovida, vaid seal olid ka spets. kilekotid millega oleks võimalus olnud seda suhkrumassiivi minema transportida (miskipärast ma kipun arvama, et need oli hoopis prügikilekotid koristajatädi jaoks....). Me leidsime ennast puhtjuhuslikult ka mitmetonniste riidekottide ees täis PARIMAID KAKAOUBE IMPORDITUNA KOLUMBIAST (kirjutasin caps lockiga, kuna ma tean, et mõnelegi hakkab peavalu valmistama, et kui keegi saab tasuta kohviube endaga kaasa võtta ja teistega jagada, aga ta ei tee seda kuna ta kohvi ei joo. Küll joob aga Mademoiselle, kellele ma seda blogipostitust kirjutan).




Mulle meeldib see et mu linnas on kõige rohkem just riidepoode ja iga kui viimnegi peidab endas luksuskaupa! Tegemist ei ole tegelikult luksuskaupadega, vaid täiesti igapäevariietega, millel on täiesti üleliialdatud hinnad! Kõige parem kauplus on kahtlemata maailmakuulus New Yorker, mis võib isegi anda sulle normaalse teksapaari kõigest 160 krooni eest, kuid sellise kauba saamiseks peab oma kuus kuud ootama, mille jooksul tuleb loota, et kellegi pikad, peenikesed sõrmed sellele ise ei hakka külge. Ma olin õnnelik, kui ma sain oma kevadselt roosa polosärgi natukene alla 30 frangiga ja nüüd mul on probleeme selle nööpide leidmisega mu toa põrandalt. Kindlasti ei tohi seda aga võtta musternäidiseks, kuna Šveitsi poodides tuleb vastupandamatu tunne ette, et oled ikka kodus. Kohati pakutakse kohvi ja isegi croissant't saiu tasuta (kuid mitte piiramatult, loomulikult). Hea muusika sunnib läbi riiulite lausa lendlema (samas mu muusikamaitse on nüüd midagi täiesti erinevat) ja keegi ei mõista sind hukka kui väljud sellest butiigist ilma ainsatki salligi ostmata (kusjuures, ma arvan et nad on juba lootuse kaotanud, et keegi mida endale nendest poodidest selliste hindade juures soetada võiks ja selle tõttu paigaldavadki nad terve oma energia viisakusele ja tolerantsusele).
Kõige juures on aga olemas üks suur konks! Enamus linnadel ja isegi väiksematel küladel on olemas üks tänav, mis kannab oma uhket nimetust Bahnhofstrasse ja seda tuleb vältida või vähemalt mitte puhta tõena võtta, kui sa oled nälgiv vahetusõpilane. Isegi minu linnas on see olemas (Mu linn: Steffisburg. Elanike arv: 10 000. Lehmade arv: 20 000). Seal asuvad koha kõige kallimad butiigid, mis on teeninud kohalikku elanikkonna ja ülikoolidest päritoleva intellikõntsa põlastuse.
Üks väike näide sinnajuurde oleks kauplus nimega PKZ, kus müüakse ainult kuulsaid firmamärke ja keskmine t-särgi hind ületab 550 krooni piiri märgatavalt. Mul pole aimugi, mida need initsiaalid kirjeldavad, kuid siin riigis on selle kohta ainult üks nimetus: Papa Kann Zahlen (issi suudab maksta). Kõige kuulsam on Zürichi Bahnhofstrasse, kus isegi tavaline jäätisemüüa peaks Armani pintsakut oma valge põlle tagant kandma (või vähemalt selle märgi oma pintsaku külge õmblema).

Kuid ma ei mõtle enam riietele...

Kui aus olla, siis ma ei mäletagi millal ma viimati endale uue salligi ostsin või millal ma viimati ühte kandsin... Kui aus olla, siis ainuke põhjus, miks ma neid poode külastan, on kuna sealt võib korralikult ennast puhata selle t a e v a l i k u õhukonditsioneeri rüppes! Ma ei oska tõepoolest öelda, kas see on puhas juhus või lihtsalt minu vahetusaastal on Šveitsit tabanud viimase 30 aasta kõige soojem talv ja sellest isegi kuumem kevad... Kui päike saavutas oma tippkõrguse varamärtsi keskpäeval, suundusin ma oma parima semu Mikaeliga läheduses olevasse randa ja ajasime ennast kuni aluspüksteni maha ainult selleks, et teha pilt enda ülakehadest ja ümberolevast paradiisist, et see Rootsi saata, kus põhjas valitses peaaegu -22 kraadi veel 1 meetrine lumekiht. Oh, mu kallis sõber... ma loodan, et kui ta Rootsi veel kord oma suusad tagasi teritab, siis ta peab ikka kaua vastu.. muidu tullakse võimalikult kiiresti minu järgi , kui Rootsi õpilastel suvevaheaeg on.

Ülemistel piltidel võib silmata mind ühe väga erilise panoraamiga paigas, mida tavaliselt Eestis just peale ülestõusmist ei silmaks. Ma otsustasin sellele väga erakordsele Daamile selle au pühendada, et nüüd seisab tema nimi 3134 meetri kõrgusel Alpides ja ühe kõige ilusaima Euroopa (kui just mitte KÕIGE ilusaima mäe) taustal, mis kannab uhket nime, mida võiks isegi käsi rinnal välja hüüda. Euroopa ilusaim teravik, MATTERHORN. ja lõppude lõpuks ma tulin metsast välja ja tunnistasin selle t-särgi kandmisega, et sõbrad Margus ja Julius tegelt mu halenormi perre kuuluvad (kui aus olla, siis see oli ainuke särk, millega ma sain midagi yles tõsta, ilma et kõik mu nabast saaksid pilte teha :D

Samas ei saaks öelda, et must on saanud tränaoss.. kuigi oma soengu ma ajaksin iga kell maha. Ma proovisin esimestel kuudel ainult natukene oma tukka piirata, kuid ainult Eesti juuksurid said sellelel nõudele pihta. Šveitsis sain ma 2 korda Bieberi soengu enne kui ma taipasin, et 32 franki 1 korra eest on liiga palju ning seda veel eriti kui sind proovitakse rongis purjus (õnneks) suusafännide poolt ära lintśida. Nüüd ma lihtsalt istun tooli peale, võtan suvalise Giorgio Armani kataloogi lahti ja näitan suvalise mehe peale, kes sobiks enamus naiste unenägudesse ja lasen endale sellise soengu lõigata.. Nüüd ma ei lase ennast üldse pügada, kuna valik jäi uue soengu või selle kevadise särgi vahele (täpselt see sama särk, millel nööbid otsast alla kukuvad).


Ma olen ka uhke oma kokanduse üle, kuigi minu juuste vahelt ei ole just võimalik mingit andekuseinglit leida, kes mu käsi õnnetähekestega üle valab samal ajal kui ma mune ja suhkrut kokku klopin. Ma leian iga ala võimsana olevat, kus sa saad oma võitu ühel või teisel moel "maitsta". Eriti hea tunne tekib kui sa midagi täiesti erakorralist ise lood (improvisatsioon oma parimas vormis), mis just ei pane inglitel oma välimusega suud vett jooksma, vaid saavutab läbi maitsmise ülima naudingu (le plaisir ultime).
Mul on kohati raske uskuda, et mu esijalgsest muffinite küpsetamisest phes tüüpilises Šveitsi talus kasvas välja ettevõtmine, kuhu oli terve mu klass haaratud, eesmärgiga Mikaeli 18. sünnipäevaks terve pidulaud ette valmistada. Kuigi saatus viskas meie ette mäed ja halvad rongiajad, suutsime me valmistada kohupiima-vaarika purukoogi, mis viis meid meeletustesse kõrgustesse ja näitas, et kohupiimaga saab midagi muud ka teha kui seda toidupoes ignoreerida (šveitslastele ei meeldi ÜLDSE kohupiim).
Üks asi sai aga peagi selgeks... EI ole võimalik ühte kööki 15 inimesega jagada. Kui arvesse võtta, et pitsa tellimine 4 inimesele käib siin juba mõnelegi üle jõu, siis ei tasu parem lootagi, et 15 16-aastast nõustuvad ühiselt teemadel, milleks võib tuua muusika valimise, töökorra ja koguse. Järsku leiab iga inimene (loe: mina), et ta on kokk, kuigi kõige vingeim kokkamisoskus, millega ta on kunagi hakkama saanud, oli sibula lõikamine oma ema kartulipudru kõrvale ja ta ema pidi ta närve selle juures ka rahustama.
Tüdrukud olid väga abivalmis, kuid võib-olla tahtsid nad ennast liiga heas valguses näidata ja jagasid paberiga lauapühkimise omavahel ära (ma tean, et töö on töö, aga tegemist on kõige tavalisema puulauaga, mis ei purska tuld ja haldjatolmu välja, mis vajaks tunduvat energiakogust põiklemiseks). Küll mulle meeldis kui ma ostsin poest suure portsioni maasikaid ja palusin tüdrukutel need ära hakkida. Nad hakkasid innukalt enda osavust tõestama, hoolimata sellest, et tegemist oli VAARIKAkoogiga ja maasikad võiksid autsaideritena Suure Depressiooni läbi elada, kuna kaunis koogiühiskonnas on nad kõigest ühed asotsiaalid. See oli aga väga hea võimalus tüdrukutele tõeline elamus pakkuda ja pärast leidis keegi vahukoore ülesse, mille järgnes vahukoore ning maasikate söömine päikeseloojangu keskel!!!




6 comments:

  1. Randon! No MILLINE MEES! Sa oled lihtsalt uskumatult armas :) Ja muidugi Sa kirjutad väga naljakalt, kõkutan siin üksi oma toas. Ja ootan Sind tagasi. Loomulikult!

    ReplyDelete
  2. OOO RANDON, i lol'd many :D lugesin emale ka ette, tema ka igatseb sind :D
    Tahaks ka seal mäe peal olla muidu. See näib väga uhke.

    ReplyDelete
  3. Oh Randon, kui hea, et sa meist kõigist hoolid, me armastame sind ju nii palju ja nyyd me teame, et sina armastad meidki. oh wait, what do you mean this post is for one girl only???? :O
    sellest ma enam ei taastu mees :D
    tegelt naudi neid nädalaid mis sul seal veel jäänud on ja tule varsti tagasi!

    ReplyDelete
  4. aajou, see erni olen mina :D by mina i mean mar6 :D

    ReplyDelete
  5. btw, kiidan särgivalikut :D

    ReplyDelete
  6. Randon! Ma olen imponert! (kui sa saad aru, mida see tähendab, sest ma ei tea seda eesti keeles ja sõnastik on ka ei-tea-kus:D)

    ReplyDelete